Ado Lille maalides on kõige olulisem värv. Värv on ühtlasi nii kujutamisvahend kui ka kujutatav aines. Teda on alati huvitanud värvide võitlus. Üha uutes ja uutes kombinatsioonides esinevad värvid ei harmoneeru, vaid peavad teineteisega leppima. Selliselt tekivad kooslused, mis lubavad Lille teoseid teiste kunstnike omadest eksimatult eristada. Kui tema teoseid vaadata, ei anna rahu see kordumatu fantaasia, mis leiab paletilt just õige varjundi. Selleks on vaja ilmselgelt intuitiivset värvitaju.
Kui varasemas loomingus oli värv Lille jaoks erootilisuse sümboolne tähistaja, siis nüüd peab see lisama erutavust lesbilistele stseenide. Ado Lill armastab punast värvi ja ilusaid naisi. Figuurid tulevad esialgu aralt esile. Viimase aja töödes saadab groteskseid figuure ja vägivaldsust mahedate joontega naisepea (“Bilitis”, 2007).
Muidugi võib häbelik vaataja sulgeda silmad erootilise fantaasia ees ja näha maalidel ühtlast värvipinda lõhestavaid musti jooni, mis eraldavad erinevat tooni laike, ja nautida üksnes värvide ilu. Kas figuurid on Ado Lille maalidel primaarsed või sekundaarsed? Selge on see, et maalikunstnik Ado Lill oli, on ja (ilmselt ka jääb) eelkõige koloristiks, kuigi ta on viimasel ajal maalidesse sulandanud varem graafikas viljeldud figuratiivse kujundi. Seda rolli, mida graafikas mängis joon, täidab maalikunstis värv. Ado Lille värvid on aga ilmselgelt erootilised.
