Margus Tiitsmaa kunstnikutee on olnud pikk ja värvikas. Nõukaajal õppis ta peda kunstiosakonnas, töötas kaubamaja akende kujundajana ja tegi Saue tammikus salaja performance’eid. ERKIsse teda ei võetud, kuna Sorge mõttemaailm väljus igas mõttes standarditest ega mahtunud traditsioonilise kunstihariduse raamesse.
Seejärel suundus ta tööle Pärnu Sütevaka kooli kunstiosakonda, mille tulemusena tekkis lõppkokkuvõttes Nongrata koolkond ja nn Edela-Eesti anarhism kui kunstistiil. Rahutule hingele oli aga sellest veel vähe: ta astus kunstiakadeemia magistrantuuri, vaatamata sellele, et sama hästi võiks ta oma kogemustega olla seal ka õppejõud. Ilmselt on see ealine eripära ja vajadus turvalisuse järele, et eluaeg alternatiivina elanud mehel tuli tahtmine ametlikus haridussüsteemis oma võimed proovile panna.
Soovi muutuda näitab ka Sorge nimest loobumine.
Kui performance’i-kunstnikuna on Tiitsmaa olnud huvitav, siis seda sama võib ütelda tema kui maalija kohta. Ent seos performance’i ja maali vahel on Tiitsmaa puhul ilmne. Pidades esimest omamoodi «moodsaks rituaaliks», leiab see väljenduse ka tema maalides. Olgu selle väite kinnituseks nimetatud kas või maal «Performance Diverse» .
Kunstnik on see, kes tunneb, et ta on kunstnik (on võimeline vastutama)» ning näitusekülastajale – kui ta ennast peab samuti kunstnikuks – on antud ülesanne täiendada eksponeeritud tööd oma autoportreega.
Kui maalides ei ole ka otsest viidet mingile konkreetsele performance’ile, siis võib selle vabalt sinna juurde mõtelda. Ka nende tööde puhul, mis käsitlevad elamise lahutamatuid aspekte (nt «Väike suguakt») või puudutavad igivanu teemasid, nagu usutemaatika.
