Laurentsiust on oma loomingus nimetatud fetišistlikuks esteediks: ta läheneb oma objektile äärmise pühendumusega, tegemata allahindlust endale ja oma tõekspidamistele.
Lisaks piinlikule detailsusele, millega kunstnik kujuteldavat edasi annab on Laurentsiuse loomingut ajast aega läbinud eriline huvi pildiraamide vastu. Sageli on raam olulisemgi kui see, mis seal sees on. Nii võib leida tema töödest imepisikesi maale, mis on justkui turvatunde tekitamiseks ümbritsetud massiivsete raamidega, kui ka teoseid, mille ilmekas raam räägib meile lugu lõuendilt edasi.
Laurentsiust on seostatud ka kitši ja camp’iga – oskuslikult manipuleerib ta kitšiga, kasutab selle leksikat, kuid samal ajal on see kitši paroodia, mis võimendab kitši elemente maksimumini.
Laurentsius pole kunagi tahtnud olla autoriteet. Pigem põeb ta pidevat autoriteedikriisi, mis on endiste neopopparitest postmodernistide seas suhteliselt harukordne.
Kogu pöörase maalikunstiprotsessi tragöödilise arengu juures püüab Laurentsius jääda ise tõsikindlaks, keskendudes klassikalisele vaikelule madalmaade 17. sajandi maalikoolkonna võtmes.
Laurentsisuse töödes on alati stiili ja kvaliteeti, aga mitte kunagi kvantiteeti, sest need pole reeglina tööd, mis on määratud sajandeid kunstimuusemides säilima. Seda tunnistab ka Eesti Kunstimuuseumi varasalv. Ehk peitubki selles nende väärtus.
