August Künnapu tuli Eesti kunstistseenile 1990ndate lõpus ja pälvis kohe kriitikute ja kuraatorite tähelepanu. Juba esimese personaalnäitusega seoses käsitleti teda kui " uue eesti maali imelast", kelle originaalsus ja kaasajatunnetus on produtseerinud uue reaalsustunde, ühteaegu groteskse ja visionäärlikku. Ainulaadse kunstniku imago jääb püsima ka edaspidi: põhimõtteliselt jääb Künnapu üksikuks tegijaks, kelle kunst ei mahu ühtegi põhilise suuna raamidesse.
Künnapu erineb 1990ndatel Eestis esilekerkinud " noorte ja vihaste" kunstnike põlvkonnast selle poolest, et tal puudub isatapulik tung nii vanemate autoriteetide kui institutsioonide suhtes. Ta teeb oma tuntud isa arhitekt Vilen Künnapuga koostööd, suhtudes prominentse vanemaga seoses tekkivate eelistesse ja eelarvamustesse üsna rahulikult. Piinlikkustunne puudub antud juhul ilmselt seetõttu, et poeg on suutnud oma isa varju alt pääseda: kuigi tal on arhitekti haridus, ei pärinud ta ei oma isa erialategevust ega käekirja.
Allikas: "August Künnapu. Imelaps või väike prints" Elnara Taidre
