Pole üleliigne rõhutada, et Uno Roosvalt on üks väheseid, kes enam kui kahekümne aasta jooksul on järjekindlalt realistlikku maastikumaali arendanud.
Madalamale või kõrgemale asetatud merepiiriga rannavaated ning kadakased ja kivised saaremaastikud on osa teemadest, mida kunstnik väsimatult teosest teosesse kordab. Ka Uno Roosvaldi varasemate isikunäituste pealkirjad «Kivikadakas», «Veepiiril», «Koduselt pinnalt», «Kadakad» ja «Mööda randa» reedavad tegelemist kitsa motiivide ringiga.
Puhta peisaaži kõrval on kunstnik maalinud hulganisti konkreetseid paiku koos sinna kuuluvate inimeste ja olustikuliste esemetega. Viimased on samuti maalist maali kordudes märgilise tähenduse omandanud.
Sellal kui Eesti kunstipildis tegeldakse loodusmaastiku asemel ruumiprobleemidega ning aastaid suurelt areenilt kadunud maalikunsti raskuspunkt on sotsiaalsetel maastikel, paneb traditsioone väärtustav Uno Roosvalt endast iga paari aasta tagant respektiga kirjutama. Võiks öelda, et ta on hea näide sellest, kuidas üldise kunstisituatsiooni taustal mõjuma pidanud puudused tema kasuks töötavad.
