Sirje Runge on kunstnik, kes on jätnud oma äratuntava signatuuri Eesti kunstilukku. Ajaloost ja lõppenud peatükidest kõnelemine on aga just õige ajavorming rääkimaks tänaseks aktiivse maalikunstnikuna tegevuse lõpetanud Rungest.
“Kunstnikuna olen ma elav laip”, markeerib end teravmeelselt Sirje Runge.
Ühe kunstniku tegevuse ja eluajal kogunenud looming laseb meil läbida tema isikliku teekonna selle tekkest kuni lõpp-punktini, luues omaette maailma, mis on unikaalne ja väärtuslik, delikaatne ja sirgjooneline- nagu Sirje Runge ise, kes on enda sõnul riigikorrast või valitsevatest kunstivooludest sõltumata alati iseendaks jäänud. Runge töödest ei leia lilli ja liblikaid, äratuntavaid olukordi või inimesi. Maalis ja joonistustes talletatud elu ja mälestused on sõltuvalt loomeperioodist taanandatud geomeetriale, värvile või vaevumärgatavale pintslitõmbele lõuendil.
Töid iseloomustab valguse tabamispüüd. Maalide algelemente pole palju, kuid nad on see-eest paljutähenduslikud ja võimsad- need on ruum ja valgus. Õrnalt ja ühtaegu kindlalt suudab Runge oma töödel juhtida vaataja ühest värvispektrist teise, ilma et vaataja sellest arugi saaks – maalidel, mis on üleni sujuvad ja täis pinget. Sirje Runge kunst on delikaatselt eemalseisev ega suru end peale. Seetõttu võib olla tema teos interjööris niisama iseenesest mõistetav nagu valgus, mis seda täidab.
Rungeliku filosoofiat võib aga taandada igale elemendile ja nähtusele ruumis- “…ei ole ilu ega inetust, kui välimine on seesmisega kooskõlas, on saavutatud harmoonia, mis ongi tähtis”.
Tema tööd on väljaspool ajapiire- Sirje Runge loominguline minevik on valmis saama tulevikuks.
