21.sajandi kunstipublikule on Raoul Kurvitza kogu looming olnud salapärane ja tundmatu. Tema maalikunst eriti: see on pealt näha banaalselt dekoratiivne, sisuliselt aga pungil müstikat. Kujundite, värvikompositsiooni ja pealkirjaliste lisandite tähendused on pärit esoteerilistest teadustest ja peegeldavad tihti nii keerulist sõnumite kihistust, et seda polegi võimalik mõista autori kommentaarideta. Salapärasus on pea alati olnud kunstniku eduteguriks, ta oskab seda kasutada. Ja kuigi piisav annus salapärasust on teinud Raoul Kurvitzast maailmakunstniku, sellest pole veel piisanud, et maailmakuulsaks saada. Kas põhjuseks võib olla soov siiski tundmatuks jääda?
Tundmatust rõhutab lisaks veel asjaolu, et kunstnik pole jäänud truuks ühelegi þanrile, ühelegi kunstivaldkonnale. Teda lihtsalt ei köida truudus. Truuduses ta näeb paigalseisu, aheldumist ja kujutlusvõime hääbumist. Tema looming aga toitub kujutlusvõimest, väga elavast kujutlusvõimest, mis mõnikord sünnitab fantasmagooriaid (üks neist on maalitud Tallinna Kunstihoone seinale „Ich bin ein Maler“ maalikunstnike ühisnäitusel). Enamgi veel, kujutlustes elab kunstnik oma igapäevast elu, mida ta mõõdab sündmusest sündmuseni. Pole tähtis kus - New Yorgis, Berliinis või Tallinnas (või hoopiski Jamaical või Tahitil).
Kasutatud tekst: Virumaa: Raoul Kurvitz-tundmatu ja uus
