Mari Roosvalti kohta võib öelda, et ta on pidevalt otsiv ja katsetav looja: esemete, objektide ning nende keskkonna olemuslik suhe on teda ikka huvitanud. 1990ndate algusest võib kunstnikku ilma igasuguse hinnaalanduseta ekspressiivseks abstraktsionistiks pidada. Ta ei pööranud küll otseselt selga eesti heamaitselisele maalikoolile – koloriit ning iseäranis nüansseeritud pinnakäsitlus, valguseprobleemid iseloomustasid tema tollaseid ning iseloomustavad ka praegusi maale, kuid järjest enam keskendus ta subjektiivse sõnumi, eripärase atmosfääri edasiandmisele.
Mari Roosvalti piltide kompositsioon on hoolikalt läbi kaalutud. Tundub, et ta otsib mõnede lihtsate elementide vahel suhteid tooniühtlasel taustal. Teisalt katsetab ta selliseid tasakaalustruktuure, nagu näeme Valeri Vinogradovi piltidel. Kuidas vinnata pilt pingesse ainult ühe, kahe või kolme elemendiga? Millise kõlaga värvisoustis seda või teist kompositsiooni ujutada? Need on vormilised küsimused.