Malle Leis on üks neist Eesti naiskunstnikest, kelle nimi on viimaste aastakümnete jooksul ikka ja jälle meedias kajastamist leidnud ning kellest on võimatu mööda minna, rääkides Eesti kunstiloost.
Tema puhul ei saa rääkida feministlikust, vaid feminiinsest kunstist, kust on võimalik leida tõlgendusi naiselikust algest. Eelkõige on kunstniku loomingut seostatud taime- ja lillemotiividega, mis on edasi antud jõuliselt ja kohatise brutaalsusega, kuid seejuures säilitanud õrnuse ja realiteediläheduse.
Malle Leis alustas 1960ndatel avangardistlike kunstnike hulgas abstraktsete ja sürrealistlike kompositsioonidega, kuid algusest peale on Leisi loomingut läbinud taimetemaatika. Järgnevate kümnendite jooksul võib leida tööst töösse korduvaid kindlakskujunenud kujundeid, mis järgisid popkunsti esteetilisi tõekspidamisi.
Ajaga Leis eemaldus neist ning dekoratiivsus taandus intiimsuse ees. Kui tema varasemate aastate loominguga assotsieeruvad erksa koloriidiga plakatlikud motiivid loodusest, siis nüüd on saabunud justkui teatav rahu. Kunstniku käekiri on endine, muutunud on meeleolu.
