Mall Nukke kuulub teenekasse popkunstnike lainesse. Koos mõttekaaslastega tegi ta nähtavaks avangardse eesti kunsti hedonistliku salapatu, mis juba 1960. aastate “tormis ja tungis” oli mööduva huvina ilmutanud end mitmete juhtivate kunstnike loomes – kalduvuse puhkehetkedel allavoolu triivida ja masside kunstimaitses supelda. Roll, mida heliloomingus täidab kerge- ja levimuusika, on kujutavas kunstis popkunsti kanda. Viimast võiks seega ka kergkunstiks ja levikunstiks nimetada. Nukke on selles stiihias Eesti keskseid figure.
Nukke loomingus paljastub sarkastiline alatoon, hoolimata sellest, et kõik algas nii ilusates värvides. Mõned tegelased on aga suisa grotesksed ja traagelniitidest triibulised ning lõppeks ongi ju sureliku ülendamine surematuks läbipaistvalt silmakirjalik tegevus
Popkunst ajab teinekord nii lihtsalt läbi, et see muutub juba tähelepanuväärseks. Nukke oskab sellele tähelepanu juhtida – tema kunst on suuresti ka popkunsti analüüs. Näeme, et tema glamuuriihalus polegi nii süütu, kui algul näis, popkunsti luues uurib ta üksiti ka selle anatoomiat. Värvilise pildi taha varjub kaine mõtleja.
