Leonhard Lapin on üks sõjajärgse eesti kunsti olulisemaid autoreid. Ta alustas loomist 1960ndatel, tõustes kiiresti juhtivaks avangardkunstnikuks, aga ka organisaatoriks ja teoreetikuks. Rahvusvahelist tähelepanu äratas tema graafika, eriti seeria, kus ta käsitles inimese ja masina kokkukasvamist. Lisaks on Lapin olnud viljakas arhitekt ja arhitektuuriloolane, loonud installatsioone ning maale, samuti skulptuure ja linnaruumi sobituvaid taieseid.
Lapin on ka läbi viinud Eesti esimesed häppeningid ning osalenud perfomance'ite loomisel, samuti lavastanud teatris. Lapinit on kutsutud väga paljudele välisnäitustele, tema töid on riiklikes ja erakogudes üle maailma.
Lapini tehtud on Eesti esimene budistliku kloostri projekt. Selle tellija oli 1984. aastal Eestimaa Budistlik Vennaskond , kellega Leonhard aktiivselt suhtles. Ta on olnud aktiivne budismihuviline juba ERKI aegadest. Lapini kontseptsioon ruumist ja tühjusest on olnud aastaid tema ideede väljenduseks; ta on kirjutanud tühjuse ehk sunjatha teemal raamatu "TÜHJUS VOID".
