Andres Tolts tõusis kunstimaailma huviorbiiti juba 1960ndatel aastatel. Sel kümnendil asus ta õppima Eesti Riiklikku Kunstiinstituuti (ERKI) ning seal kujunes temast kiiresti üks juhtivaid noori avangardkunstnikke. Toltsi on sageli nimetatud Eesti ainsaks tõeliseks popkunstnikuks, sest oma loomingus kasutas ta ümbritseva maailma visuaalset andmepanka toormaterjalina, mida oma loomingus tõlgendada. Hästi on teada tema selle perioodi kollaazhid ja vormikatsetused.
1970ndatel ja 1980ndatel keskendus Tolts traditsioonilisema maali formaadile, kuid ei loobunud oma peiarlikust ja mängulisest autorihoiakust. Teemad, mida ta oma maalidel käsitles, ühendasid endas sageli nii triviaalsusi (odavate materjalide kasutamine, postkaardi reprodutseerimine) kui ka teatavaid eetilisi ja esteetilisi hoiakuid.
Kunstikriitikud ongi Toltsi nimetanud äärmiselt maitsekaks kunstnikuks, kelle tööd on alati vormiliselt väga timmitud.
