Kutsume Teid 3. augustil kell 17.00 Ado Lill’e isiknäitus „Reflektsioon (Reflex/Neon)” avamisele millega kunstnik tähistab oma sünnipäeva.
Näitus koosneb kahest osast - aktijoonistustest ja - maalidest. Joonistused ja maalid on omavahel seotud niivõrd, kuivõrd esimesed on teatavaks lähtekohaks teisele. Neid võib aga vaadelda ka täiesti eraldi. Joonistused sünnivad vahetus kontaktis modelliga, seevastu maalid kunstniku üksildase mõtluse vaikuses.
Ado Lill on avaldanud, et tal on õnneks ja kahjuks ainult üks sõltuvus – värvisõltuvus, mis on kütkestanud ka tema publikut. Igal järgneval aastal on maalides värv üha intensiivsemaks muutunud ja alles nüüd, aastaid pärast maalikunstniku teekonna alustamist, võib Lill lubada endale täiel rinnal joobumist naise kehast ja värvist. Psühhoanalüütilises võtmes viitab värv ihale naise keha ja selle omandamise ning sellega ühtesulamise vastu. Mida abstraktsemalt see sulandumine väljendub, seda suurem on olnud kunstniku nauding ja sisemine põlemine.
Paradoksaalselt on kunstiliselt kõige mõjuvad need Lille aktimaalid, milles värvikooslused pole kontrastselt vastandatud, vaid hoopis ühtseks tervikuks sulandunud.
Maaliruumis naisega üheks saamine on kunstniku tegelik imaginaarne eesmärk. Niisiis võime tõlgendada värvi kui teatavat kunstniku kohalolekut maalilises ruumis. Sellisel viisil Lille maale vaadates, võime sealt välja lugeda kunstniku emotsioone maalide loomise hetkel. Lisame siia fakti, et mõned maalid tekivad pika aja jooksul, teised aga justkui silmapilkselt, ühe hingetõmbega.
Tekst on koostatud Eero Kangor 18. juuni 2010.a arvustusel ning on loetav kogupikkuses siin
